Minu palverännak Tuscia radadel
Pühendatud minu kallile tütrele Kajale.
Selleks, et seda teekonda endaga kanda, ja edasi andmiseks minu armsale tütretütrele Helmile.
ESIMESED SAMMUD HOTELLIVÄRAVAST JA PÜHA MÄRK VETRALLAS
Minu palverännak ei alanud klassikalise ränduri kombel – ma astusin majutuskohast L’Antica Locanda välja eesmärgiga jõuda välja vanalinna , mis eelneva info kohaselt ei pidanud olema kaugel ja seda vajadusest leida apteek ning osta omale hambahari mis reisi ootusärevuses oli maha ununenud. Seljas oli mul hall, üle puusade ulatuv kapuutsiga õhuke palitu, jalas roosad dressipüksid ja roosad riidest bootsid, vööl praktiline kõhukotti kõige elementaarsema tarvilikuga ning käes toetav käimiskepp, mis oli mulle toetavaks saatjaks olnud juba mitmed aastad varem.
Kui tulla sealt ristteelt, kus suur buss palverändureid peale võttis ja maha lasi ning kust edasi hotellini sõitsid vaid personali ja kohalike autod, jääb hotelli värav teest paremale poole. Nii ma siis suundusin hotelli väravas algselt vasakule poole ristteele ja ristteel peatusin – kumba suunda valida ? Vasakul taamal kõrgusid kutsuvalt mäed , kuid siis vaistlikult valisin vastassuuna, kuna eeldasin, et vanalinna jõuan sealt.
Mitte kaua minnes tuli mul taas valida teekäänakute vahel ja seekord osutus valituks teeots, milles oli puude lopsakuste varjus mingi salapärane kutse. See teekond algas väga eheda, naturaalse ja maise maastikuga
Vasakul esiplaanil laius ühe kohaliku farmi – mäletatavasti just linnufarmi – lihtne hoonekompleks. Õhus oli tunda spetsiifilist, naturaalset looma- ja linnupidamise lõhna, mahlakat maaelu hulgust, mis ei mõjunud häirivalt, vaid kuulus selle paiga ehtsa, tänapäevases mõistes täiesti öko ja maheda olemuse juurde.
Nii kõndides ja silmadega ning meeltega ümberkaudset maastikku ja pikkivat teed ahmides märkasin järsku tee vasakul poolel teda. Seal seisis täiesti lihtne, ilma igasuguse luksuse või uhke postamendita Padova Püha Antonio kuju, mis pani mind hetkeks südame põksudes tarduma. Püha Antonio oli seal justkui selleks, et anda tunnistust sellest teadmisest kui tähtsal kohal ta minu elus on olnud ja on. Ilma, et oleksin näinud ühtegi silti , teadsin ma kes ta on. Seisin minu lemmikpühaku, rändurite ja kadunud asjade leidja Antoniuse ees vaikses palves. See oli minu esimene ja kaljukindel märk sellest, et olen astunud ja kõndimas pühal rajal. Pärast palvetamise lõpetamist vaatasin ees kulgevat teed ja ühtäkki tuli otsus, et edasi pole mul vajagi sellel teel minna. Justkui kutsuva salapära lahendus oli leitud – ja palvetamine Püha Antonio ees oligi sinna kohta jõudmise mõte.
TEEHETKED, KUKE OTSING JA CAESAR
Erilised ja omaette vaiksed hetked kuulusid minu puhkeaegadel, mil istusin hotelli
sisehoovi rahulikus oliivipuuaias, et juua teed. Minu kõrval asus seal muruplatsil lastele mõeldud ronimis- ja liumäe atribuut ning vasakul paistis selline väike puidust hooneke, kuhu käidi viimas või sealt toomas voodipesu – hotelli väike tekstiilivõru või pesumaja. Mina istusin ümmarguse plastikust laua taga tüüpilises plastikust toolis ja lugesin midagi, vasakus käes teetass, kui minu juurde tuli ootamatu seltsiline.
Eiteakust tuli nuusides ja täiesti kindlal sörgil minu juurde üks koer. Ta istus rahulikult ja väärikalt otse minu jalgade kõrvale – tema kogu olemusest õhkus teadmist, et just minu juurde jõudmine ja siin viibimine oligi olnud tema tolle hommiku peaeesmärk. Koera olemuses oli midagi sedavõrd majesteetlikku, vankumatut ja kindlat, mis langes täielikus harmoonias kokku tema nimega kaelarihmal – tegemist oli kvaliteetse rihmaga, kus nimi oli väga selgelt loetav: CAESAR. Ehkki tegemist oli täiesti võõra koeraga, ei tundnud ma temaga ettearvamatuse hirmupoegagi. Vastupidi: sirutasin kohe täiesti loomulikult parema käe ja patsutasin ning silitasin Teda nagu vana tuttavat.
Mõne aja pärast avanes hotelli restorani köögipoole personaliuks. Sealt väljus üks noor, sitke ja sportliku olemisega naine, kes otsis silmadega Caesarit. Koera märgates võttis ta sörkjooksus läbi oliivipuuaia suuna otse tolle naabruses asuva farmi poole, kus igal hommikul kukk kires – ja Caesar lippas talle rõõmsalt ning kiirelt järele. Ja läinud see ustav tandem oligi! Selles sündmuses oli omajagu ootamatut sürrealistlikkust, kuid see mõjus kuidagi kummaliselt, romaanilikult ja puhtalt armsana. See oli minu aeg – vaikne, lõhnav ja täielik kohalolu pühitsetud oliivipuude all.
Kuid sellel pühitsetud hommikurahul oli ka oma teine, inimlikult valus ja kontrastne pool. Mäletan, kuidas enne seda hetke, mil võtsin suuna hotelli restorani poole, kõndisid ja vestlesid minu selja taga kõlavalt kaks meie grupiliiget. Üks neist oli mu hea tuttav. Nende teemaks oli arutelu: „Nahkhiir on ju ka armas, aga ainult kaugelt. Kui aga lähedalt hakkad vaatama, siis…“ See mõte ja varjatud vihje ajas neid omavahel väga lõbusalt ja põlastavalt naerma. …. aga sellisised osatused polnud minule midagi uut ja mind oli taas ootamas sulnis päev ja aeg mil sain kassina kes kõnnib omapead uued avastused, uued rajad, uued kohtumised ajaga, mis oli tegelikult võluvalt vana , nimelt ajastu esimestest sajanditest AD. Kõik see sai juhtuda siis kui ülejäänud grupp söönult bussiga oma Rooma ekskursioonile edasi vuras.
PÄIKESETÕUS JA HIIGELSUUR BARETT-PUU
Kuid salakloostri maa-ala ei olnud ainus, mida ma sealt hotelliväravast paremale minnes leidsin. Mitte kaugel minu ööbimiskohast asus teest vasakule poole jääv mäeküngas, kuhu ma viimasel hommikul läksin spetsiaalselt varakult kohale, et vaadata päikesetõusu ja lihtsalt olla veel üks kord seal, sellele künkale omases kasteses flooras, kus keset kargust kõrgus aukartustäratavalt üks kõledalt mõjuv lagunema jäänud hoone.
Selle vareme läheduses kõrgus aga kogu piirkonnale nii iseloomulik puu – tõeline ülikõrge gigant, mis oli kaugelt paista ja mis oli mulle mitmelgi päeval olnud kindlaks orientiiriks minu omapäi ekslemistes. Selle puu pikk paljas võra päädis taeva all laiade kaharate okstega, mis olid ülevalt horisontaalselt absoluutselt lapikud! Jäi mulje, justkui kandnuks see hiiglane peas suurt ja rasket lapikut baretti. Seal piirkonnas polnud sellised puud haruldased ja seal ongi moes puud sedasi ära pügada, andes neile ülalt laia ja lameda kuju. Kuid sellel künkal mõjusid nad majesteetlikult ja andsid juurde omapärase väärikuse.
Ja pakkus põnevust ka avastus: see lapik muster kordus sealsamas maapinnal. Nii mõnelgi korral jõudsin ma imestada, et seal tihti esinev roosa lumevahuse õitekobaraga lill – taim, mis on vägagi meie koduse raudrohu moodi –, oli samuti pikkadel vartel kõrguv, kuid selle õisikust moodustunud vahumüts oli pealt absoluutselt sama lapik kui see itaalia mänd kõrgel pea kohal. Olgu siis selle roosa vahumütsi kasvukoht künkal või salus või kraavipervel.
Selle mäekünka jalamil, kohe siinsamas kõrval, laius ka suur ja väärikas oliivisalu, kus just neil sügispäevil käis elav ja naturaalne viljakoristusaeg. Olin sellest oliivisalu töökast sagimisest eelneval päeval mööda käinud ja tajunud selles justkui loodusesse sulandunud harmooniat. Oleksin kõndinud nagu pildis ! Künka teises küljes laius aga vaikne heinamaa, kus sügisesele maastikule kohaselt seisid juba rulli kogutud heintepallid. Istusin seal künkal, nautisin koiduhetke ja palvetasin, ümbritsetud sellest vaiksest ja erilisest, varahommkkusest malbusest ja nautides igat sõõmus justkui pühast floorast täidetud õhku. Meeled mängisid tundmusega, et millalgi tulen siia veel tagasi.
VASTUOLULINE ILU, EKSIMINE , KIIRTEE JA VAIKUSE PARADIIS
Teisel trajektooril kõndides avanesid mäekülgedel hoopis looduslikud kaljueendid – iidsed ja varjulised peatuspaigad. Kujutleda võis, et kus rändurid ja karjased olid sajandite jooksul vihma ja tuule eest varju otsinud. Seal kohtusin ma modernse maailma valusa ja bittersweet kontrastiga: tuul keerutas asfalttteel ja kaljueendite vahel inimeste maha jäetud olmeprügi , kuid sealsamas selle prügi vahel ja kõrgendiku eendites kasvasid tagasihoidlikult kuid kindlalt imearmsad, miniatuursed ja õrnad roosad metsikud alpikannid. See looduse elujõu musternäide keset hooletust tõi südamesse korraga nii rõõmu kui kurbust. Aga ühtäkki olin taas teises justkui teises dimensioonis kui otse minu ees ristus magistraal ja pidin mõtted koondama asisele – ma olin eksinud , kuidas siit küll hotelli tagasi saab ?! Ma polnud kindel mis ees ootab, aimasin vaid, et pöörata tuleb paremale ja kuna seal puudus jalakäijale rada, siis nii ma sammusingi seikluslikult võimalikult tee äärde hoides ,nii eest kui tagant mööda vuhisevate autode seltsis. Kuniks taas kord tekkis võimalus pöörata paremale …… ja sattuda rajale kus meeled adrenaliinist kiirelt taastusid – sest selles vaikuse paradiisis kõndisin ma rajal, mis lookles läbi itaalialiku niidu , mida meil sildistatakse kui : „siin hoitakse elurikkust” .
SIDRUNITE LÕHN KÕRGENDIKUL JA KIIRTEE LUMMUS
Minu üks teekond viis mu lõpuks ühele kõrgendikule, kust eemalt paistis Vetralla väärikas vanalinn Just see sihtkoht mu tookordse rännaku eesmärk oligi, kuna oli vajadus leida apteek. Linnulennult olin vanalinna siluetti täitvate selgelt ajaloohõnglise hoonestikuga ühel kõrgusel ja sinna pääsemiseks oli vaja mööda suht järsku, mõneti käänulist kallakut alla kõndida. Juba ülevaltki oli kuulda omapärast autode kihutamise kõla, kuid alles alla jõudes selgus milline ületamatu kiirtee minu teekonna jätkamise ära lõikas. See ei olnud aga absoluutselt mingi moodne kiirteede võrgustik, vaid koos siiasinna vuhisevate autodega midagi sellist mida ma varem polnud näinud. Kuid samas oli miskit nagu tuttavat, ehk , siis kuskilt seiklusfilmist. Ei suutnud meenutada ega otsustadagi , kas Al Capone aegadest või kust ? Isegi kahtlustasin: ega ma juhtumisi Sitsiilias ei ole ? 😀
All selgus, et omapärase autode kõla tekitas kitsas kiirtee poolkivise kõrgendiku ja majade vahel, kus ristuvad teed ja majade nurgad muutsid autoga sõitmise ohtlikuks, meenutades Sitsiilia seiklusfilme.
Kitsukesel alal majade äärt minnes või joostes oli palju võimalusi kiirelt vaateväljalt kaduda ja ootamatult nurga taha põigata .
Aga üks oli kindel, seda huvitavat kurvilist teed , kus ilmselgelt piirkiirus puudus, ei olnud mul võimalik ohutult ületada . Ohh, aga see ei kurvastanudki mind üldse. Olin oma kogetud vaadete ja nähtu lummuses. Ma pöördusin tuldud järsakut mööda kuidagi turnides tagasi . Valisin seal kõrgendikul filmilikult seiklusliku ja kauni vaatega koha , istusin mingile kivile ja lihtsalt nautisin rahus neid hetki. Palvetasin. Võtsin taskust majutuskoha puude alt korjatud kaks puuvilja – sidruni ja rohelise laimi ning žongleerisin nendega. Ma olin rõõmus, kuigi aimasin, et see eriline kogemus on üks neist asjust mis elus kunagi ilmselt ei kordu. Nagu ei saa tagasi sedasama neil päevil meeli võrgutanud Vetralla sidruni ja laimi mahlakat lõhna. Aga need viljad on needsamad mis siinsel fotol, nad on minu kodus armsaks mälestuseks , nagu reliikviad .
Aga mu rohtudevajaduse teema apteegist aitas lahendada usuvend Lennart, kes oli ise tulles Rooma lennu untsumineku tõttu Rooma lennujaama põrandal vintsutatud ja kannatas tugeva õlavalu käes. Ta tõi mulle apteegist Zyrteci ja hambaharja , täites ellega palveränduri tõelise ülesande. Ja ma tean nüüd, et temaga võib luurele minna küll.
VETRALLA SALATEE JA SUKELDUMINE DŽUNGLISSE
Kui ma seda kitsast, tihedasse metsa pööravat rada – mis kulgeb sealse oliivipuude salu kõrval ja on lopsaka lehestiku, liaanidesarnaste rippuvate okstega – poleks märganud või kui mul poleks aegajalt päikses vilkuv veeoja pakkunud sügavat huvi sinna lehtede varju korraks sisse kiigata, siis ma oleksingi kulgenud läbi oma elu teadmata, milline imeline kompleks ja ajalooline maa ala seal peidus on. Niiet alles hiljem mõistad selle koha tegelikku suurust: see pisike allikajuga oli osa väärikast veereservuaarist, mis oli sealse kunagise kiriku- või kloostrikompleksiga olnud millalgi sajandite eest eluoluliseks osaks.
Minu ees avanes peaaegu läbipääsmatu, kitsas rada . Korraga olin ümbritsetud hämarusest. Pea kohal sulgus tihe, liaanide sarnane lopsakas taimestik, mis varjas taeva ja tekitas tunde, nagu kõnniksin ebamaises dšunglis. Salapära oli sedavõrd sügav, et muutus kohati hirmutavaks – hirmuseguse põnevusega tabasin end mõttelt, et siit võiks igal hetkel pea kohalt vuhiseda pärdik või põõsast välja hüpata tiiger. Päikesekiired suutsid end lehestikust läbi suruda vaid siit-sealt, pannes hämara dšungli salapäraselt sirendama. Edasiliikumist sundis tagant eesootava huvitava aimdus – ja tagasitee ei tundunud enam sugugi ohutum.
Muinasjutuline tasu ja salapärane vutiväljak
Pärast rasket ja hirmutavat lõiku hakkas dšungel hääbuma ning maastik tõi ootamatu sürreaalse reaalsuskontrolli. Keset täielikku võsa ilmus minu paremat kätt nähtavale koduse moega jalgpalliväljak. See oli tühi, ammu hakatust ja looduse rüppe tagasi langenud – mõistatuslik mälestus kohalike elust keset iidset vaikust.
Mõni hetk hiljem jõudsin oma muinasjutulise tasuni: muistse kloostri- või kirikukompleksi veerel asuva veereservuaari oaasini, mida tuntakse nimega Fontanile Fossato Callo. See oli püha ja vaikne paik, kus aeg seisis. Seal möödus minust hetkeks ka teine palverändur – elav märk sellest, et olin puutunud kokku iidse Via Francigena palverännutee tuiksoonega.
Piki lehtpuuteed “lõvikoopani”
Pärast oaasi muutus teekond taas. Hämar dšungel asendus justkui täiesti tavapärase, euroopaliku taimestikuga ja lehtpuudega ääristatud teega. Seal leidsin end taas itaalia värviküllases oktoobris. Selles tavalisuses aga peitus veel üks tõeline palveränduri pärl.
Nautides ees looklevat teekonda jäi eemalt silma vasakul joogivee võtmise võimalus. Sinna jõudes keeras teeots kutsusvalt aga ühele üllatuslikule ja salapärasele territooriumile. Seal õuel seisis üks kuurilaadne madal ehitis , mille detaile ma kahjuks ei mäleta, kuid mitte kuidagi ei unune vaatepilt sellest tublisti siisekäidud saapast seal selle hjoonekese katusel ….mille paariline aga mitte just kaugel sellestsamast „kuurist” . Mingi hetke mõlesin, et mis oleks kui see maas vedelev samuti sinna katusele teise kõrvale tõsta , ikkagi paar ja minetea ,ehk läheb kellelegi vaja …..Kuid, selles territooriumis oli midagi täiesti aukartustäratavalt tundmatut mütilist , mis millegipärast tõi mu silme ette elavad stseenid esikristlaste ja gladiaatorite ajastust. Seda rõhutas tollesama „kuuri „ taga kasvav mingi eriline kõrge taim mis moodustas tiheda pika koridori . Läksin selle koridori kulgemise suunas ja krundi teises , mõnvõrra eraldatult, osas nägin ma tõelist, visuaalset tõestust muistsetest katsumustest: seal oli üsna suur ,maa-alune, kaevulaadne puur, pealt raudvõrega. Puuri põhjas oli näha avaus, kust “toit otse suhu tuleb” – paik, mis mõjus ilmselge lõvikoopana, kuhu antiikajal võidi sulgeda areenile viimist ootavaid vange või kiskjaid.
Millegipärast meenus poola film „Quo vadis ?”
Ehkki tihe lehttaime koridor oli äsja just meenutanud ühte stseeni filmist „Gladiaatorid „
Mind tabas nukker aukartus ja ma loobusin saabaste vaikse installatsiooni muutmisest.
Väljusin sealt territooriumilt kõhkvel tunnetega oma aimduse tõesuses – mõeldes, et ma olin just olnud justkui millegi iidselt autentse, ja kahjuks ka verise, pealtnägija .
Jätkasin veel veidi edasist teed , ootus oli, et pärast mõningast tõusu pärast käänakut ,avaneb vaade kaugele kas mägedele või oliiviväljadele, kuhu silm ja kurblik hing puhkama lasta, kuid sihile jõudes tõdesin taas seda Vetralla teede fenomeni – mis kutsuvad minema edasi – uute avastusteni. Minu lootus leida kõrgemat avanevat vaadet ei täitunud, seega otsustasin minna tuldud teed tagasi , mööda euroopaliku flooraga sügisteed……
Views: 47