SISSEJUHATUS: TUNNISTUS HELMI SÜNDIMISEST
(Esmakordselt avaldatud märtsis 2024 Rooma-Katoliku Kiriku ametlikel FB lehtedel eesti ja vene keeles ning Telegramis vene keeles. )
KUI TÕUSEVAD PALVED, SIIS LINNUD ANNAVAD NEILE TEED
Seda, kuidas Jumal – meie hea ja armastav isa, ootab ja arvestab meie palveid, kogesin hiljaaegu läbi palvevastuste ja armuküllase kingituse oma peresse – Jumala imeteoga. Olen ime toimumise üks tunnistajaist ja tunnen, et selle kogemuse jagamine võiks olla palveilu inspiratsiooniks nii neile, kes püsivalt palvetavad ja Jumala lähedust otsivad, kui ka neile, kes tunnetavad vahel palveraskuseid. Ka neile, kes pole vielä kunagi palvetanud, kuid sellele mõelnud on. Või lootuseks ka neile, kes palvetamisele kunagi mõelnud pole ja kahtlevas olukorras, kus soovitatud lapsest isegi loobumist.
Imetegu avaldus minu lapselapse sündimisega 22.02.2024 kell 21.01 Soomes, Vantaas. Nimelt muutis Jumal lapse sündimise hetkeks, ajal mil ta veel emaüsas kasvas, lapse näo. Eelnevalt, ema raseduse vältel olid arstid välja pannud ning mitmeid kordi üle kinnitenud erineval ajal ja kohas tehtud uuringute ülesvõtete põhjal lapse näo arenguhäire diagnoosi – parempoolne ülahuulelõhe, koos kaasneva tõenäosusega kaasuvalt ka suulaelõhe
olemasoluks. Sünnitama mineku ajaks olid vanemad Kaja ja Silver juba pikalt leppinud neile esitatud reaalsusega ja igati end saadud juhtnööride järgi ette valmistanud oma erivajadusega last armastusega vastu võtma. Ka Helsingi sünnitushaigla personal oli valmis vastavaks tegutsemiseks oodatavale.
Oadatud beebi sündis aga täiesti terve ja imeilusana, suu nagu roosinupp – ühepäevaselt sai ta endale nimeks Helmi, mis soome keeles tähendab pärlit. Arstide poolt mitmekordselt üle kinnitatud ja uuringupiltidel mitu korda jäädvustatud diagnoosi – ei olnud! Aga oli – Jumala imetegu. Palvevastus.
Palved jõudsid Jumalani ja Jumal võttis palveid kuulda! Sügava tänulikkusega Jumalale saan lausuda ja seda tunnistust anna teile, armsad sõbrad, kuidas Jumal reaalselt meie eludest osa võtab. Jumalal on oma plaan ja tahe, Ta teab tulevikku, kuid olles meie Isa, Ta soovib oma laste palveid täita ja arvestab nendega. Tänan südamest ka kõiki kaaspalvetajaid! Nii neid, keda tean, kui neid, keda ei tea, kes osalesid Missal, mis oli pühitsetud minu kõhubeebist lapselapse tervise intentsiooniga.
Isiklik meenutus meditsiinilistest riskidest ja eestpalvest
Tõde sellest imest on pealtnäha palju lihtsam ja tavalisem, ilma liigse paatoseta. Arstide poolt oli lapse esialgseks eeldatavaks sünniajaks arvutatud 9. märts. Kuna aga emal avaldusid tõsised komplikatsioonid – reesuskonflikt ja insuliini süstimist nõudev rasedusdiabeet –, otsustasid arstid, et päris tähtaja lõpuni kandmine on emale ja lapsele liialt riskantne ning haiglasse sisseminemise ja sünnituse esilekutsumise päevaks määrati 29. veebruar.
Minu poolt kaua oodatud uudise, et mu soov vanaemaks saada on täitunud, avaldasid noored sünnile eelneval suvel mind külastades. Olles veel uudisest esimeses rõõmus, kuulsin aga tütart mulle ütlevat: ta on tüdruk ja arstid ütlesid, et tal on „jänesemokk“… Minu esmastele vastuväidetele ta aga vastas: „Sina ei ole arst!“ Seda, et mina ei ole arst, sain ma Helmi sündimiseni kuulda veel palju-palju kordi. Kuid siiski, kuna ma ei ole arst ja ma ei teadnud kõike seda, mida arstid teadsid, ma siiski teadsin seda, mida arstid enamasti ei tea ega tee – ma olen vanaema ja ma saan palvetada.
Esmalt palusin katedraalis preestrilt Püha Missa ohverdust, mida preester ka esimesel võimalusel tegi. Olin sellel etapil oma vanaemaks olemisest üldiselt ja eriti spetsiifilisemast teemast rääkinud väga põgusalt ainult sellele samale preestrile ja hiljem toimus ka see lühike suhtlus piiskopiga. Piiskopi informeerisin täiesti spontaanselt, kuna nägin teda ja tekkis sisemine ajend. Me sattusime juhtumisi enamvähem ühel ajal väljuma koguduse Johannes-Paulus II saalist, kus toimus õhtuse kell 18.00 algava Püha Missa järgne koosviibimine. Mäletatavasti oli seal kaetud laud veiniga ja piiskop oli rõõmsas, rahvaga sulandunult naljatlevas tujus. Olin hetke isegi kaalunud, kas sellises kontekstis on üldse sobilik oma mureasjaga piiskoppi kõnetada. Kuid koosviibimiselt lahkudes püüdsin ma ta värava ligiduses kinni ja kõnetasin teda, ehkki nägin, et ta kiirustas ja teda ka üks nooremapoolne meesterahvas värava ligiduses ootas, kes osa meie vestlusest pealt kuulis. Rääkijaks olin lühidalt mina – vuristasin ette meie mure ja palusin palvetuge. See, et piiskop mõistis kiirelt asja tõsidust ja lubas kindlasti palvetada, oligi mulle tol hetkel piisav.
Igal õhtul ma palvetasin kindla intentsiooniga, alati enamvähem samade sõnadega, pühale peapiiskopile, Jumala sulasele Eduard Profittlichi eestkostele. Palvetades vaatasin tihti temale otse silma. See silmside oli mulle millegipärast erakordselt oluline; võibolla soovisin, et ta näeks vahetult, mida tunnen ja me silmsidemes oli – tema poolt mõistmist ja minu poolt usku. See pühakuga tihtipeale silmsidemes olemine oli ka põhjus, miks ma ei tea, kas see fotol olev „märk“ oli seal kogu aeg olemas või mitte. Igatahes ühel õhtul, kui olin alustanud oma intensiooni, märkasin midagi, mida polnud kunagi varem tähele pannud – üle pühaku parempoolse ülahuule jooksis defekt, mis mõneti sarnanes huulelõhele. See oli mulle suureks lohutuseks ja usu tugevduseks, et juhul kui mu tütretütre suuga midagi emaüsas oli, siis see sai korda ! Ma ei saanud selles kindel olla, aga minule andis see rahu.
Sünnitegevus hakkas pihta juba 21. veebruaril ja algul tundus minevat nii, et laps sünnibki . Kuid asi hakkas venima ja kandus järgmisse päeva, mis esmasünnitamise puhul ,uretsema otseselt ei pane —–kuid enne sündi saatis väimees mulle foto minu tütrest sünnituslaual tilguti all. Sel hetkel haaras mind aimdus või hirm – siis ma reaalselt kartsin kaotada neid mõlemaid. Pidin koheselt lahkuma seltskonnast kus viibisin, et saada palvetada. Möödudes preestrist ütlesin talle vaikselt vaid, et midagi on korrast ära. Nägin ta olekust, et ta mõistis. Ruttasin rongile kus sain terve tee palvetada …..
Tütre rasedusekulg oli minuga kaasas igal pool, igal sekundil – ja Jumal sekkus mu lapselapse ellu emaüsas ning lahendas selle olukorra kaunil ja erilisel viisil 22.02.2024.
Remark: Kingituste vahetamine ja pühitsetud teadmine
Sellel lool on veel üks eriline ja tähendusrikas remark, mis meenub tagantjärele. Mingi aeg hiljem, pärast üht minu tõsist tervisekriisi, olin haiglast naasnult kodus taastumas ja mind tuldi külastama. Sõbranna saabus suure kotitäie heaparemaga ja aitas mul katta ühise teelaua, kuid temaga koos tulnud noorel meessõbral oli kaasas minule spetsiaalne kingitus, mis oli tema käes üleandmise ootel juba mõnda aega olnud – Guadalupe Madonna palvekaart. Olin sügavalt liigutatud, et ta oli seda hoidnud ja oodanud võimalust see mulle isiklikult üle anda. Ehkki see eksemplar on mul hetkel kodus kadunuks jäänud, loodan, et millalgi leian selle üles.
Sealsamas teelaua taga kinkisin ma talle vastu midagi väga kallist – sellesama minule kalli ja imet teinud pühaku, Jumala sulase Eduardi foto. Ja ma jagasin talle ühte nö siseinfo teadmist, mille avaldamist ma küll ei kahetse. Mainisin juurde seda, mida olin kiriku hoovis Margega vesteldes, kes on kiriku reeglite asjatundja, kiriku trepi ees temalt kuulnud. Ta mainis, et plaanis on kanoniseerimisel ametlikult omistada beebide kaitsepühaku staatus, nagu katoliku traditsioonis kombeks on. Marge arvamusel oli minu lapselapse Helmi juhtum tõesti eriline, ja ta ka lisas paljutähendavalt: „Mis kõik veel sellest lapsest edaspidi saab!“
Views: 8