Kolisin siia enne juunit. Vahtrapuudest mis minu uue kodu lodžavaadet värvima hakkavad ei teadnud ma siis suurt midagi, aga ootus ja suur huvi oli teisest aknast paistvasse suht suurde ja kindlana seisvasse puusse.
Ja selgus, et see on ühe minu lapsepõlve tüüpilise lemmikpuu sugulane – valge paju. Ma varemalt seondasin seda puud järvede lähedusega, aga nüüd on ta minu oma akna taga.
Vist on vastupidi, et järvepaju võimsust ja tugevust rõhutab praegu see, et ise olin väike… ja ega mu aknatagune puu polegi mingi õbluke isend. Vaatad teda ja näed, ta on täpselt parasjagu täiskasvanud ja võib-olla ka küps. Igatahes on tal võra juba üsna kindlalt juba mõnda aega tagasi sirgunud paaris. Selline kaheharuline, sirge ja – võib-olla inimloomusena kirjeldab teda omadus – kindel ja truu.
Ta ei ole nii lähedal, et okstega aknasse, ega ka kaugel – ta on seal nagu teisedki, minu aknavaatest ees oleva krundi piiril, mis jääb pigem lähedusse. Aga kõige paremini on ta näha siis, kui istun oma kiiktoolis ja pilk tuleb suunata kuhugi sinna, muuseumi suunas.
See on ilus vaade, kui paju hõberohelus täidab suurelt osalt aknavaate, samas jättes ka taevale ja mööda lendavatele lindudele ruumi. Peaaegu täiuslik.
Praegugi on ta võbelevalt hõbehallikas endiselt. Lapseeast ei mäletagi enam, kuidas ta muutus ja käitus. Muidugi too oli võimas, selle aknaalusega võrreldes, kummardunud järve kohale. Võimalik, et talle oli millalgi välk sisse löönud, aga see ei takistanud teda edasi kasvamast ja see oli kohandunud omal moel rõõmu tegema. Käisin sinna tema võrale järve kohal tihti istumas, vahel niisama, vahel kala õngitsemas… õblukese tirtsuna sain ikka päris kaugele kaldast ennast sättida, ei pidanud kartma oksa murdumistki. Minu uue kodu paju meenutas loo kuidas suure linaski tõttu uppus Tilsi Pikkjärve mu uus puuking. Nimelt ühel ilusal suvepäeval oli mul õnnestunud kuskilt saada õng ja ma lippasingi sellega kohe pargist kaevatud ussikestega sinna oma pajule, hõbedaste lehtede varju. Ei tulnud kaua istudagi kui näkkas . Üsna selgelt vilksas , et tegemist oli tõelise kalamehe -õnnega. Konksu otsa oli sattunud pirakas linask. Teda ühe ropsuga mul välja tõmmata ei õnnestunud. Paraku alustas ta ka ägedat rüselevat võitlust ja ujus imeteldava jõuga paju okste alt sel viisil läbi , et tõmbas tamiili kuidagi okstesse puntrasse. Linaskit mul kätte saada ei õnnestunudki, vaid oli tegemist iseenda tasakaalu hoidmisega. Selle käigus libises mul jalast aga puuking. Ja vot see oli traagika. Puukingade kandmise näol oli tegemist justkui erilise privileegiga, nimelt oli need , tõelised defitsiidid,
organiseerinud oma rühma kõigile tüdrukutele mingil moel läbi tutvuste kasvataja Anni. Tegelikult oli tema nimi Anna Maask, aga kõik kutsusime teda lihtsalt Anniks. Ühe kinga kaotamine tähendas aga eesolevalt selle tunnistamist ja millegipärast lükkasin seda päris mitu aega edasi ning kuna tegemist oli südasuvise ajaga , siis käisingi mõnda aega paljajalu. Kuidas jalavarjude asi tookord lahenes – ei mäleta. Aga seda ma mäletan küll, et kalale ma enam kunagi seal ei läinud. Ehkki see päikeses sillerdavas vees hulpiv natuke laiguline linask minu õnge konksu otsas jättis mälestusse helge ja rõõmsa mälestuse. Ja siit edasi ma võin natukene kirjutada ka meie vaiksest kasvataja Annist.
Views: 8