ÕPETAJA AINO JA SINISE KELLUKESE PÄRAND
Minu teekond selle vaimse rahu, raamatute ja Bernard Kangro „Sinise õie“ juurde ei saanud alguse täiskasvanuna ega Itaalia radadel, vaid palju varem – minu lapsepõlves, keset lastekodu rasket ja tihtipeale kadedat argipäeva.
Seal keskkonnas oli üks helge hing, minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja Aino. Ju see oli minu sügav ja eriline armastus raamatute ja sõna ilu vastu, mis meid ühendama hakkas. Võimalik, et just selle tõttu jäin ma talle silma ning ta asus mulle pühendama täiesti erilist tähelepanu ja vaimset tuge. Kuid lastekodu karmis reaalsuses märgati seda kohe. Teiste laste kadedusest hakati mind kutsuma „pugejaks“ – nimega, mis oli tol ajal lastekodu kasvandike seas üks kõige hullemaid ja valusamaid hüüdnimesid.
Kuid see vaimne sild, mis meie vahele ehitati, oli tugevam kui teiste kadedus. Õpetaja Aino kinkis mulle midagi sellist, mis jäi minuga kogu eluks. Tema viimased sõnumid minule – postiga saadetud kiri, sünnipäevakaart ja raamat – on minu uues kodus saanud tõelise, puhta reliikvia staatuse.
Ja selle teekonna sümboliks on õrn sinine kelluke, täpselt selline, nagu on illustreeritud Bernard Kangro originaalteose kaanel [Pühapäev – Raamatukoi]. See lill ongi minu ja Aino ühine pärand. Kujutlen end tollal, 9–10-aastase blondi tüdrukuna, kelle juuksed langevad natuke hooletult õlgadeni, istumas suvisel niidul madalal ilusal kändul keset lõputut siniste kellukate merd.
Ja minu jalas on minu ema – keda ma pole mitte kunagi tundnud – suured punased kingad – need väärikad, 1930.–1940. aastate moega kingad, mis jäid mulle küll
suureks, kuid mis sümboliseerisid kasvamist pärandis, mille puudumise tühimikku õpetaja Aino oma väärikal moel täitis. Keset kogu seda lapsepõlve kurbust paistis meie kohal Õigluse Päikese puhas ja soe valgus ning need sinised kellukad hoidsid meie vaimset saladust.
Views: 7